Tootsi ajaloo lühikokkuvõte.

Turba kasutamine kütteks algas arvatavasti Hollandis rohkem kui 1000 aastat tagasi. 12. – 13. sajandist on turvaste kohta teateid Šotimaalt, 16. – 17. sajandist Prantsusmaalt, Rootsist ja Saksamaalt. 1993. aastal kaevandati maailmas umbes 80 miljonit tonni turvast. Tähtsaimad turbatööstusriigid on Iirimaa, Saksamaa, Venemaa, Rootsi ja Taani.

Eestis tekkis turbatootmine 18. sajandi lõpus. 19. sajandi keskel oli mõisatel üle 300 turbakarjääri. Mehhaniseeritult hakkas turvast kaevandama 1861. aastal Sindi kalevivabrik. 1913. aastal rajatud Ülemiste turbaettevõte varustas kütusega Tallinna. Pärast I maailmasõda turba kasutamine suurenes. 1922. aastal asutati Riigi Turbatööstus. Sellele kuulusid 3 suurimat turbatööstusettevõtet (Ellamaa, Aruküla ja Lavassaare) ja Ellamaa elektrijaam. ( 1 )

Eestis algas turbabriketitööstuse rajamine 1935/36. aastal, mil kuulutati valitsuse poolt välja  nn. kütteainete reform.

O. Kärmi juures töötas kümnikuna endine Piirsalu metsaülema abi Otto Indermitte. Ta oli Pärnumaa mees ja tundis selle soid ja rabasid. Nähes, et noor insener oli suures ahastuses ega leidnud lahendust ülesandele, mille Eesti riik oli talle usaldanud, soovitas O. Indermitte  minna inseneril uurima Tootsi jaama lähistel asuvat Pööravere turbasood. See mida otsiti, oligi leitud ja varsti kolis O. Kärm oma laboratooriumiga praegusele Tootsi territooriumile.

1937. aasta 21. juulil otsustati AS “Eesti Turbatööstused” erakorralisel peakoosolekul heaks kiita juhatuse ettepanek Pööravere briketitehase rajamiseks (eelarve kogusumma oli 3 035 000.- krooni).

Praeguse AS Tootsi Turvas esimeseks nimeks sai Pööravere Briketitööstus, kuid seda nime ei saanud ta kanda kaua, juba ehituskäigus nimetati ta ümber Tootsi Briketitööstuseks. Nimevahetuses mängis olulist osa lähedalasuv Tootsi raudteejaam ja viimane sai oma nime Pärnu linnale kuulunud Tootsi karjamõisa järgi

1938. aastaks oli osa rabast kuivendatud. Kaevatud oli üle 100 kilomeetri kraave. Isegi talvel töötas seal kuni 200 inimest. Samal ajal rajati läbi padriku Tootsi jaamani metsasiht, kuhu kõikuvale aluspinnale ehitati kindel raudteetamm. Pärast raudtee valmimist asuti 1937. aasta sügisel ehitama briketi­vabrikut ja töölisasulat.

Tootsi Briketi Tööstuse näol oli tegemist Eesti mood­saima tööstusega. Selle insenerideks olid vennad Denissi ja Vladimir Tõnisberg ja O. Kärm. Kavade kohaselt pidi vabrik olema viiekordne kiviehitis ja valmima 1938. aasta sügiseks. Tegelikult aga jõuti briketi tootmiseni aasta hiljem.

Tööstuse asula rajati 24 hektarilisele kuivatatud raba- ja metsapinnale. Sama palju naabruses paiknevat metsa oli ette nähtud tulevikus tööliste pargina. Vabriku ehitamise algusaastatel oli tööstuse asula äärest-ääreni täis igasuguseid ehitus­materjale, mida rongid vedasid järk-järgult juurde.

Kahekordne vabriku kontorihoone oli valmis juba 1938. aasta maikuus. Katuse all oli ka kivist masinate remondihoone. Palavalikult käis sauna ja teiste hoonete ehitami­ne. Ühtekokku tegutses ehitustöödel ja rabas umbes 500 ini­mest. Suurim jagu neist paigutati elama vabriku juhatuse poolt ajutistesse hoonetesse. Pooled töölised elasid aga kaugemal – Tootsi karjamõisas ja Toris, kust nad hommikul raudteel kohale toodi ja õhtul koju sõidutati. Oli sääraseidki, kes elasid metsa ehi­tatud samblaonnides.

“Uus tööstus oli alles rajamisel ja kogu töölispere, samuti ametnikud ja insenerid olid asetatud erilisse “asunikkude” olukorda, kuna nad olid sunnitud elama laiali lähema ja kaugema ümbruse taludes,” kirjutas Pärnu Päevaleht. “Tööstuse juures valmivaid eluasemeks kõlbulikke hooneid oli vähe. Seepärast polnud võimalik korraldada ka paremini arstiabi andmist. Pärnu Ühishaigekassa kohalik ambulants asus 4 km kaugusel talus, kus ainsast toast pidi jätkuma ambulantsiks, ooteruumiks ja elukorteriks velskrile ja tema nelja liikmelisele perele.” Olukorra muutis raskemaks veel asjaolu, et kõigi pingutustele vaatamata ei õnnestunud haigekassa juhatusel kuidagi palgata kohale korralikku velskrit. Uute tööstushoonete osalise valmimisega olukord veidi muutus. Ametisse astus 15-aastase praktikaga koolvelsker O. Pädam, kes seni seisis Tallinna Ühishaigekassa teenistuses.

Tootsi uus briketivabrik taheti käiku lasta 20. jaanuaril 1939. Sel päeval siiski vabrikut ei käivitatud, oodati kohale sisseseadmeid valmistanud firmade esindajaid. Mõni päev hiljem saabusid firmade esindajad Inglismaalt, Saksamaalt ja Rootsist.

Tonn briketti maksis 14 krooni ja 50 senti. Väikemüük toimus umbes õllekasti suuruste kastidena, mis sisaldas 50 kg.

1939.aasta veebruari lõpus oli briketitööstuses 230 töölist, neist 5 naist. Nende jaoks oli ehitatud 8 elumaja, kaasa arvatud ka ametnike ja meistrite elumajad. Ehitamisel oli vaid kahekordne kivist inseneride maja.

Mehed teenisid 25-90 senti tunnis, naised 18-32 senti, suuremad tasud olid tükitööl. Ajatööl oli kõrgemaks tasuks 42 senti tunnis.

Riigikorra vahetumine

Eesti Vabariigi periood lõppes Tootsiski  1940. aasta juunisündmustega, mil Eestis kehtestati nõukogude kord. Tootsi briketitehas sai töötada Eesti Vabariigi ajal lühikest aega.

Seoses riigivolikogu valimiste lõppemisega, kus Eesti Töötava Rahva Liit sai hiilgava poolehoiu osaliseks, korraldati kolmapäeval 14 juulil suured võidumiitingud Tootsis ja Mõisaküla linnas. Tootsi briketitööstuses lõpetati töö kell 2 päeval, misjärel tööliskond asus ettevalmistusteks võidumiitinguks. See leidis aset kell 4 peale lõunat.

Briketitehase algaastatega käis kaasas terve rida huvitavaid seiku ja sündmuseid, mida kajastasid tolleaegsed ajalehed.

Pärnu Rahva Hääle 1940.aasta 13-ja 19. juuli veergudelt võis lugeda, et Tootsi briketivabriku tööline Anton Pärn tegi avalduse kriminaalpolitseile. 9. juuli keskpäeval olles ise tööl, tungitud tema elukohta Tootsi Briketitööstuses ja varastatud ära temale kuuluvad püksid, kohver, kaelaside, triiksärk, õpperaamatud ja rahakott kokku 35 krooni väärtuses. Samal ajal avaldas samas tööstuses teeniv Herman Kivikangur, et ka temalt on ära varastatud ülikond 20 krooni väärtuses.

Kriminaalpolitseil läks korda varas kiiresti tabada. Näpumeheks osutus Arnold Avikson, 19 aastat vana, kes oli varguste pärast korduvalt karistatud ja vabanes alles käesoleva aasta kevadel vanglast. Nagu ta tabamisel seletas, et tööl turbavabrikus olla ebamugav ja sellepärast alustanud ta vana “tööga” uuesti peale, kuid kukkus seejuures kiiresti lõksu. Aleksander Tolli, kelle elukoht Tootsi Bri­ketitööstuses avaldas politseile, et temal oli 14.juulil ära varastatud kuld laulatussõrmus, mille väärtus 11,5 krooni. Varguses kahtlustas A.Tolli, Marta Koppelit, kes elutses Are vallas. Sama aasta 15. oktoobri Töörahva Hääl kirjutas, et suure väärnähtusena esines tööstuses liigne alkoholitarvitamine.

Esimene okupatsiooniaasta

1940. aasta 10. juuli õhtupoolikul peeti Tootsi Briketitööstuses suur tööliste koosolek, millest võttis osa üle 200 töölise. Koosolekul esines pikema kõnega sotsiaalministri abi L. Lüüs, kes kandideeris Pärnumaalt riigivolikogusse. Kõneleja peatus peamiselt uute sotsiaalseaduste juures.

Peale koosolekut tutvus sotsiaalministri abi L. Lüüs Tootsi Briketitööstuse korterioludega. Ta leidis, et need ei vasta ajalistele nõuetele. Korteriolude parandamine oli Tootsis hädavajalik ja kiire.

Edasi selgus, et Tootsi Briketitööstusse on tarvis asutada algkool, kuna 400 töölise hulgas oli palju perekonnainimesi, kelle lastel oli raskusi kaugemal koolis käimisega. Lähem kool asus Tootsist seitsme kilomeetri kaugusel.

Tööliste ametiühingu asutamine

26. juulil1940 toimus Tootsi Briketitööstuse tööliste üldkoosolek ametiühingu asutamiseks.

Nõukogude Liidu oktoobripöörde 23. aastapäeva künnisel elavnes Tootsis nõukogulik poliitiline ja kultuuriline kasvatustöö.

Esikohal pidid olema poliitiline ja kultuuriline kasvatustöö loengute näol, vene keele kursused. Alustada tuli näiteringi loomisega, luua tulid laulu- ja muusikakoorid, maleklubi jne.

7. oktoobril algas Tootsi briketitööstuses maleturniir tööstuse 1940. aasta esimaletaja nimele. Selle turniiriga asutati Tootsis esimene malering regulaarsete treeningturniiridega.

“Töörahva Hääl” kirjutas 1940. aasta 2. novembril, et Tootsi briketitööstuse käitise komitee alustas ettevalmistusi oktoobripidustuste 23. aastapäeva väärikaks tähistamiseks ja moodustas selleks vastava komitee.

Tööstuse töölispere oli otsustanud kollektiivselt sõita 7. novembril Pärnusse osa võtma seal toimuvast suurest demonstratsioon-rongkäigust. Pärnusse sõi­duks registreerinuid oli üle 150 töölise. Po­liitilisele kasvatustööle pandi suurt rõhku.

Malesuurmeister Paul Keres Tootsis

1941. aasta algas Tootsi ajaloole märkimisväärsete spordi ja kultuurisündmustega. Tootsi Briketitööstuse malering korraldas 30. jaanuaril male simultaan-õhtu. Simultaani andis malesuurmeister, maailmameistri kandidaat Paul Keres. Simultaanist võtsid osa Tootsi Briketitööstuse maleringi parimad mängijad, Vändra KK õpilased, maletajad Torist jm. – kokku 25 inimest. P. Keres võitis kahetunnise mängu järel 24 maletajat ja kaotas ainult ühele mängijale – bri­ketitööstuse maleringi liikmele A.Sarapuule.

Märtsikuu esimestel päevadel loodi Tootsi briketitööstuse juurde kehakultuurikollektiiv

Paul Keres oli 1940. aastate alguses sagedane külaline Tootsis, kuna tema abikaasa oli direktor Eugen Ulgi abikaasa õde. Tootsi kauaaegse elaniku Kristjan Erala sõnul võis Kerest talvekuudel sageli kohata rabas suusatamas.

1941. aasta 8. märtsil kinkis Tootsi Briketitööstuse tööline Aleksander Luuk käitise komiteele “Zeiss-Ikon” helifilmiaparaadi. Igal nädalal korraldati üks ki­noetendus, neist osa lasteetendusi. Masinapargi punases kuuris pandi üles suur valge lina ning igal nädalal näidati inimestele filme.

1941.a. 15. märtsi paiku peeti Tootsi Briketitööstuses üldkoosolek, kus muuhulgas otsustati samme astuda, et Tootsi Bri­ketitööstus viidaks Are valla alt Tori valla alla.

Olid lõputud sotsialistlikud võistlused. (mõni näide)

Briketitöölised organiseerivad kollektiivset elukindlustamist

 Möödunud nädalal toimus briketitööstuses riikliku elukindlustuse selgi­tuskoosolek. Koosolekul esines vastava kõnega sm. Hansen. Koosolekul moodustati 3-liikmeline organiseerimise toimkond.

Töölised peaaegu enamuses otsustasid organiseeruda elukindlustuse kollektiivi, sest töötajaskond on suuresti huvitatud kollektiivsest elukindlustusest, kui ühest odava­mast ja ideaalsemast kindlustusvahendist.

(Töörahva Hääl 05.04.1941

Tootsi asutati Punase Risti algorganisatsioon

Tootsi Briketitööstuses toimunud ENSV Punase Risti Pärnu Komitee Tootsi algorganisatsiooni asutamiskoosolekul esines pikema sõnavõtuga Punase Risti sihtidest ja ülesannetest tööstuse turba­kümnik A.Matsalu.

Pärast sõnavõtte ja selgitusi otsustati kohapeal ellu kutsuda Punase Risti algorganisatsioon, mille juhatusse valiti sm-d A.Sihver, M.Estram, H.Ranna, A.Matsalu ja J.Juhkam.  (Töörahva Hääl 10.04.1941)

Sõda ja nõukogude korra taastamine

Juba augustis 1941 tungisid saksa väed ka Tootsi, järgnes üle kolme aasta väldanud okupatsiooniaeg.

Veel enne Saksa vägede saabumist asutati Tootsi Briketitööstuse rahvamajas Are valla keskraamatukogu Tootsi osakonna raamatukogu. Kogu juhatas kommunistlik noor Salme Jürvetson.

Uue võõrvõimu tingimustes 1941. aasta sügisel hakkas Tootsi rahvamaja ruumides tööle ka algkool: neli klassi ja üks õpetaja. Esimene direktor oli mäletatavasti Andres Tilk.

Andmed esimestest kooliaastatest pärinevad omaaegsete mälestustest, sest rahvamaja põlengu tõttu 1948 aastal sai tuleroaks ka kooli dokumentatsioon

1941. aasta sügisel tõid saksa väed Tootsi ka mõned sõjamasinad – ühe õhutõrjekahuri, mis paigutati tolleaegse Tootsi aleviku põhjaserva (praeguse liivakuivati kanti), kaks raskekuulipildujat ja ühe miinipilduja. Miinipildujast oli tehtud ka mõni lask.

Tootsi Briketitehase pommitamisest

Saksa okupatsiooniaastaist meenutab Kristjan Erala, kes on Tootsis alates 1938. aastast:

1941. aasta 15-20. juuli paiku tuli Viluvere poolt pikeeriv vene lennuk. Olin parasjagu freesirongiga rabast tulnud turbapunkri juurde. Viisut oli vedurijuht, me nägime pommitamist pealt.

Et ise pihta pommitamisel ei saaks, heitsime Viisutiga freesi-vagunite taha pikali. Lennuk heitis kaks pommi vabriku pihta, üks pomm kukkus vabriku katuseräästa pihta, purustas räästa, kuid ei lõhkenud kohe, vaid lõhkes vabriku ees maas tekitades tehase ette paari meetri läbimõõduga ja meetri sügavuse pommiaugu.

Pommi lõhkemise tagajärjel, lendasid pommikillud ja kivid vastu Kesk tn. 10 katust ja lõhkusid eterniidi. Teine pomm kukkus tehase külge ehitatud meistrite ruumi pihta, kus olid vabriku varuosad, purustades meistriteruumi vahelae. Oletatavasti olid pommid umbes 50 kilogrammised.

Lennuk, mis pommitas tehast oli presentlennuk, lasti Viluveres paikneva saksa õhutõrje patarei poolt alla ja lendur sai surma. Tean isegi seda kohta täpselt, kuhu vene lennuk alla kukkus, see on endise Reidiku talu karjamaal Aluste- Kergu maantee ääres.

Üle Tootsi asula lendas tihti vene lennukeid ja üks neist tegi 1941. aastal mingi rikke tõttu hädamaandumise ka Pööravere rappa Ämmamäe lähistele. Kohalikud töömehed läksid seda lennukit ka kohe vaatama, sealhulgas olin ka mina. Lendur pääses ja oli sakslaste poolt tabatud Kaisma männiku  lähistel. Hilisem lenduri saatus on teadmata.

Raudteesilla, mis on Sauga jõe peal jaama lähedal, lasksid sakslased õhku. Tootsi raudteejaam jäi imekombel sakslaste poolt õhku laskmata.

Saksa sõjamehed Tootsis

Palju neid saksa sõdureid siinkandis polnud, alev oli tupik ja juurdepääs siia oli raske. Rasket soomustehnikat polnud võimalik Tootsi tuua. Küllap see asjaolu tingis selle, et Tootsi jäi sõjast suuresti puutumata. Sõjatehnikat olid sakslased Tootsi toonud väga vähe ja ega ka vajadust selleks polnud. Umbes praeguse Mannare teeristi lähistel olid küllaltki suured saksa väeosad.

Küll aga valvati pidevalt Tootsi sissetulevat teeotsa, kontrolliti sisetulevaid ja väljaminevaid inimesi ning masinaid. Alevi põhjapoolsesse serva oli paigaldatud ka üks kahur, millest õnneks minu teada ühtegi pauku ei tehtud.

Sõja eelne ja aegne mobilisatsioon ei läinud Tootsis korda. Elanikud hoidsid sellest kõrvale, varjasid end metsades, osad põgenesid mobilisatsiooni käigus ja võimudel ei olnud aega kõrvalehoidjaid otsida

1944. aasta. Sel perioodil oli ettevõtte direktoriks Eugen Ulk. Ta sai teada saksa õhkajate brigaadi kavatsusest lasta õhku tehas, et taganedes mitte jätta vabrikut tervena venelastele. Saksa õhkajate brigaad oli juba Pärnus ja valmistus tulema Tootsi.

Aega kaotamata, organiseeris Ulk veduri platvormvaguniga, millele laeti peale palju viina ning toimetati see Pärnusse. Joodeti seal saksa ohvitsere, mille tulemusena jäi õhkajate brigaad Tootsi tulemata. Kohapealsed saksa sõjaväelased tahtsid siiski ära viia turbiini regulaatorit. Selle tarbeks valmistati kohapeal raudkast, kuhu pidi pandama regulaator.

Kohalikud töömehed, nende hulgas Keng ja Jänes  tegid Ulgi näpunäidete järgi teise samasuguse kasti veel, toppisid vanarauda täis ja sokutasid hoopis selle sakslastele. Sellise kavalusega jäigi sakslaste poolt turbiini regulaator viimata, ilma milleta polnuks võimalik turbiini käivitada.

Tagantjärele võib väita, et sõda tekitas pingeid ka siinses elanikkonnas. Aino Mägi viitab oma meenutustes juhtumile, kus mõned kohalikud mehed tapsid 1940. aastate alguses Tootsis ühe siinse elaniku, kuna kartsid, et too võib nad kunagi reeta.

Aino Mägi meenutab: “Tootsi bussijaama platsi ääres see väike maja oli kaupluseks ehitatud juba 1940. aastal. Seal müüdi ka õlut ja viina. Tootsi kauplusest võtsid mehed õlut ning rüüpasid seda, arutades maailma asju. Nad rõõmustasid selle üle, et venelasi oli saadud ikka tagasi tõrjuda ja nüüd võis vabamalt hingata.

Kaupluses oli aga olnud ka üks mees, kellele teiste jutt põrmugi ei meeldinud ja see käratanud neile: “Küll teil pead langevad nagu kapsad, kui venelased tagasi tulevad – ja nad tulevad tagasi!”

Eks selline jutt hirmutas mehed ära. Lahingud käisid tollal ju ligidal, Kergu alevi juures. Eks siis meestel võis olla põhjust arvata, et too “Nõukogude usuline” võib neid kunagi reeta ja ta lasti Tootsi metsavahel maha.” ( 71 )

Muidu aga võib oletada, et Teine maailmasõda väga suuri inimkaotusi siinses kandis ei põhjustanud. Kristjan Erala hinnanguil oli Saksa okupatsiooni ajal Tootsi ümbruses surma saanud üks saksa sõjaväelane ja  maetud Tootsi, praeguse Jaama tn. ja Kesk tn. ristumiskoha lähistele. Kui Saksa väed taandusid, kaevasid nad haua üles ja viisid kaasa.

Ajakirjanduses oli 1944. aastal Tootsist vähe juttu tehtud. Asus see koht ju rabade ja metsade taga, väljapääs oli raske ja ühenduse pidamine vaevaline. Kuid siin tehti kibedasti tööd. Tihedamad ülestähendused tolleaegses meedias Tootsi kohta said alguse 1945. aastast.

Tööliste toitlustamiseks oli alustatud 1945.a. mai algul uue ühissöökla ja avara köögi ehitamist. Senine toiduköök valmistas väga viletsat ja lahjat suppi, valmivas ühis-sööklas pidi olukord tunduvalt paranema. Töölised said toitu juba kolm korda päevas ja supile oli lisandunud puder, piim ja või.

Elamistingimused olid töölistel endiselt viletsad. Nii asus ühes barakitoas 15-16 inimest. Õhk oli halb, sest puudusid ventilatsioon ja õhuaknad. Olukorra parandamiseks toodi Järvakandist kohale kaks uut barakki, millest kumbki võis mahutada kuni 200 töölist.

Juulis 1945. aastal kontrolliti Lavassaaret ja Tootsit maakonna täitevkomitee poolt.

Toidu- ja korteriolud olid Tootsis tunduvalt paranenud. Hästi oli hoolitsetud puhtuse eest – saun ja pesuköök olid iga päev köetud ja seisid tööliste kasutuses. Oli avatud ka uus nägus ühissöökla.

Sõjajärgne 1946. aasta Tootsis

Järgnevad sündmused Tootsis olid riigis valitseva totalitaarse ideoloogia mõju all.

 Pühapäeval 17. veebruaril varusid Tootsi Briketi-tööstuse töötajad metsa!?

Käsitletavas ajalooperioodis olid väga populaarsed kampaanialikud hoogtööüleskutsed, millega kaasnesid sütitavad ülistuskõned Stalinile ja parteile. Pühapäeval 17. veebruaril töötaski Tootsi Briketitööstuse kollektiivist 42 inimest raietöödel. Kokku töötati üles 50,55 tm. metsa. Lisaks hoogtööle õppisid Tootsi Briketitööstuse töötajad nõukogulikus korras pähe Stalini kõnesid.

Alates 1. novembrist 1946. aastal

Tootsi Briketitööstuse direktor  Anton Haluga

Areng ja sündmused Tootsis  1947. aastal

Keskmiselt 92% toodetavast turbabriketist kasutas 1946-ja 1947. aastal ära “Järvakandi Klaasitehas”

Kauaaegse Tootsi elaniku Kristjan Erala meenutused Anton Haluga tulekust Tootsi.

Kui Haluga tuli Tootsi, ei olnud tal kaasas rohkem, kui vineerist kohver, seljas vatikuub, mille all sõjaväepluus ning jalas kalifeed. Tema organiseerimisel hakati Tootsi tooma Kuramaale sõjategevusest maha jäänud igasugust tehnikat. Toodi seitse traktori moodi kastiga masinat, millede nimeks oli “Komsomolets”

Meie töölised hakkasime neid sõjamasinaid sõidu-korda seadma. Haluga tegi koos teiste töölistega masinate reguleerimise ja remonttöid, käised küünarnukkideni üles kääritud ja õlised. Selles töös osalesin ka mina koos Peeter Hollandiga. Seitsmest masinast saime töökorda viis. Meenutan, et A. Haluga hakkas kohe kohapeal töölistelt sõjamehelikku korda nõudma.

Tootsi “kivikülast” ja “puukülast” meenutas Kristjan Erala:

“Tootsis oli 1946-1947. aastal suur osa elamuid puust, samal ajal ehitati aktiivselt kivimaju. Rahva hulgas jagati Tootsi “kivikülaks” ja “puukülaks”. Tööstuses olid tööl kaks venda Kallased ja nemad jagasidki töölisalevi kaheks ning inimesi hakatigi kutsuma “puukateks” ja “kivikateks”. Vendade Kallaste sellelaadne alevijaotus oli pikka aega käibel rahva kõnepruugis. Nad olid mõlemad tööstuse katlakütjad, üks elas “puukülas”, teine “kivikü-las”. Kagupoolsesse alevi ossa kerkisid esimesed kivi-majad. Põhja-ja kirdepoolsesse ossa jäid töölistele ehita-tud puumajad, barakid ning tekkis tänaseni oma nime säilitanud loomapidamispiirkond “Põrgupõhja”

Neljakümnendate aastate lõpp Tootsis

Moskva käsk täitmisele!

Tallinn- Pärnu sõidurongidel ei olnud plaanis teha peatust Tootsi raudteejaamas. Sellega seoses oli Tootsi külalistel sageli ebameeldivusi. Tootsi taotles Eesti Raudteevalitsu-selt sõidurongide peatust Tootsi raudteejaamas, kuid taotlus lükati raudteevalitsuse poolt tagasi.

Tootsi pöördus sama taotlusega NSV Liidu Teede-ministeeriumi poole, põhjendades oma taotlust arvukate külalistega väljastpoolt vabariiki. Moskvast saabus kor-raldus Eesti Raudteevalitsusele ja ärakiri Tootsile – ette näha peatus Tootsi raudteejaamas, mis on tänaseni.

1948. aasta oli alevirahva elus traagiline – 7. aprillil toi-mus Tootsi sissesõidul metsavahelisel teel metsavendade kallaletung ettevõtte kassale, mis oli tagasiteel Pärnust töötajate palgarahaga. Rööviti 113 399 rubla, tööstuse pitsat, üks kast valget viina ja üks kast peenviina.

12. juunil põles maani maha klubihoone, koos sellega ka kool oma vähese varaga. Põlengus inimesed kannatada ei saanud.

Ilma kultuurihoone-ja koolita ei olnud alevi kultuurielu mõeldav. Koheselt alustati uue klubi ehitust ja juba 26. veebruaril 1949. aastal tähistas Tootsi Briketitööstus oma 10 aastast juubelit, üheaegselt uue rahvamaja avamisega. Samasse kultuurikantsi sai ka kool omale uued ruumid. Kiiresti taastati raamatukogu, ametiühingute poolt soetati 2700 trükist ja sisustati kinoruumid filmide näitamiseks. Kinofilme näidati isegi neli korda nädalas.

Noppeid 1950. aasta ajakirjandusest

Eksamid maakonna koolides

Üldhariduslikes koolides algasid nädal aega tagasi eksamid. Seepärast on õpilased neiks kõigiti hästi valmistunud, eksamihindeid alla rahuldava esineb harva.

Head on olnud senini eksamitulemused ka Tootsi 7-kl.koolis jm.

(Töörahva Hääl 27.05.1950)

Alevielu viiekümnendate alguses

Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 4. augustist 1951.a. – Tootsi Briketitööstuse laiendamine.

4. oktoobril toimus erinõupidamine ministri asetäitja A. Freibergi juures, kus otsustati laiendada briketitööstust aastatoodanguni kuni 100 000 tonni.

100 000 tonnise aastatoodanguga projektülesanne kinnitati NSV Liidu Ministrite Nõukogus 7. augustil 1953. aastal kogumaksumusega 32 477700 rubla (vanas vääringus).

Kasvas asula elanikkond, suurenes õpilaste arv, tuli juurde uusi õpetajaid. Kool oli omanäoline, siin töötas ka vene komplekt. 1951./52. õppeaastal oli õpetajaid 8, nende seas ka Vaike Laas (Ailiste), kellele Tootsi kool oli esimeseks ja ainsaks töökohaks, siit siirdus ta pensionile.

1953.a sügisel tuli õpetaja Aavi Heinmaa (Kivimäe) ja temalegi jäi Tootsi kool ainsaks töökohaks. Palju aastaid (1952-1989) oli kooli haldjaks ja heaks vaimuks koolitädi Elsa Tamm.

Tootsi kooli direktoriteks aastani 1953 olid:

1941-1942 Andres Tilk, 1942-1946 Linda Kull, 1946-1947 Hans Ollino, 1947-1953 Aleksei Blagodatski.

Algasid rõõmuküllased päevad Tootsi pioneerilaagris.

Möödunud nädalavahetusel avati looduslikult kaunis kohas – Rõusal Tootsi Briketitööstuse pioneerilaager, mille esimeses vahetuses veedab oma kosutavat ja kaunist õppetöövaheaega 77 koolinoort. Täpselt kell 20 kutsub fanfaariheli laagriesisele, mis on piiratud 15 nägusast laagrimajakesest, pidulikuks lipuheiskamiseks pioneerimaleva. Selgelt ja kindlalt esitatakse rapordid mille järel heisatakse laagrilipp hümnihelide saatel.

Laagriülema J. Kuntrovi avasõna järele tervitab südamlikult pioneere Tootsi Briketitööstuse direktor A. Haluga.

(“Sotsialismi Võit” 12.07.1952.a.)

1951-1953  Tootsi  töölisasulas

5.märtsil 1953.aastal suri Stalin, Nõukogude Liidu kauaaegne diktaator. Neli päeva hiljem katkestati töö Tootsi Briketitööstuses ning töölised, teenistujad ja insener-tehnilised töötajad kogunesid tööstuse klubisse leinamiitingule.

   Vändra vutimehed Tootsis

Vändra alevi noored jalgpallurid mängisid 20.juulil 1953.aastal Tootsis. Toimus kaks võistlust Tootsi “Kalevi” jalgpallimeeskonnaga. “Kalev” võitis esimese kohtumise 1:0. Veidi hiljem toimus teine kohtumine.

Tootsi meeskond näitas pideva treeningu tõttu tehnilisest küljest palju paremat mängu kui Vändra meeskond. Kuid tänu vändralaste suurele võidutahtele ja väravavahile Tobile, võitis üllatuslikult Vändra meeskond. (94)

Tootsi turbatööstuse parki hakati rajama 1953.aasta südasuvel tiiki, mille keskele moodustati saar, kuhu pidi paigutatama tantsupõrand ja estraad. Täna kutsub alevirahvas seda rajatist ringtiigiks ja selle ümbrust noorpaaride pargiks. (95)

1953.aasta 1.maiks valminud moodne leivatööstus

Täna kommunaalasutuse remonditöökoda

1953.aasta 1.maiks anti järjekordselt ekspluatatsiooni nägus 10 korteriga elamu, mis on varustatud keskkütte ja vannitubadega. Novembris valmis moodneleivatööstus, kus kõik raskemad tööprotsessid on

mehhaniseeritud. Uus leivatööstus varustas leivatoodete-ga kogu Tootsi elanikkonda

Eriti suuri ülesandeid Tootsi Briketitööstuse kapi-taalehituseosakonnale seadis 1954. aasta, mil oli ettenäh-tud moodsa 80 m pikkuse remont-mehaanika töökoja ehitamine ning jõujaama laiendamine, mis pidi rahulda-ma kasvava briketitootmise üha suurenevaid vajadusi. Käsil oli töökoja alusmüüri rajamine. Olid alanud eeltööd kahe 12-korteriga elamu ning 7-kl. koolihoone ehitamiseks.

1954. aasta Tootsis 

Elujõuliseks spordiühenduseks suveperioodil oli jalgpallisektsioon, mis viis regulaarselt läbi treeninguid ning pidas võistlusi Tallinna, Pärnu, Sindi, Vändra, Järvakandi, Kohila ja teiste ühendustega.

Kõige paremini töötas tennisesektsioon tehase vanemmeistri Boris Meriste juhtimisel, kirjutas rajoonileht. Puudulikult töötasid aga male-ja suusasektsioon. Malesektsiooni edukat tööd on pidurdas malendite vähesus ning sektsiooni büroo liikmete ükskõikne suhtumine malespordi arendamisse.

Veelgi halvem oli olukord suusaspordiga, millega võinuks tegeleda võimekad suusasportlased nagu Heino Heinaste, Jaan Kivipõld, Heinhard Kivipõld ja teised. (100)

Vaatamata mõningatele puudustele alevi spordielus, toimus rida märkimisväärseid jõukatsumisi. 30.jaanuaril 1954.aastal võitis Tootsi “Kalevi” hokimeeskond Järvakandi staadionil Vändra “Kolhoosniku” tulemusega 6:4. (101) 4.aprillil aga toimus Tootsi Briketitööstuse klubis Vändra rajooni 1954.aasta esivõistlus lauatennises.

Paar kuud hiljem äratas elavat huvi vabariikliku spordiühingu “Kalev” Kesknõukogu jalgpallitreeneri Voltari 10- päevane viibimine Tootsis.  Noored said palju väärtuslikke algteadmisi jalgpallimängu tehnika ja taktika alal. Kohalike jalgpallurite eesmärgiks oli hästi esineda Eesti NSV II grupi esivõistlustel.(

1954.aasta ajakirjanduse veerult

Raamatukogu töötajate teenindamisel

Tootsi Briketitööstuse rahvamaja ühe tiiva aknad on igal õhtul valgustatud ning nendes ruumides käib vilgas tegevus. Siin asub ametiühingute käitiskomitee raamatukogu, mis asutati 1949. aastal ning on juba võitnud töötajate suure poolehoiu. Raamatukogu kasutab praegu 503 väga mitmesuguse huvialaga inimest.

Et töötajate kasvavaid nõudmisi rahuldada, selleks täiendatakse raamatukogu iga päev uudiskirjandusega. Siia ei saabu raamatuid mitte üksnes Pärnust ja Tallinnast, vaid osa vajalikku tehnilist kirjandust saab raamatukogu Leningradist ning Moskvast.

Raamatukogus on praegu 5269 raamatut ilukirjanduse, teaduse ja tehnika valdkonnast. Silmapaistev on mitmesuguste perioodiliste väljaannete ja ajakirjade hulk, mis ulatub 80-ni. Lugemislauas võib kasutada 25 Nõukogude Liidus ilmuvat ajalehte.

Et raamatukogu külastajad oleksid teadlikud raamatukokku saabunud uutest väljaannetest, selleks on pandud välja vitriin uudiskirjandusega.

Raamatukogu juhataja Eha Tšižikova annab meeleldi seletusi saabuva uudiskirjanduse kohta, mille järele on suur nõudmine.

Eriti täielik on raamatukogu tehnilise kirjanduse osakond, mis aitab kaasa töötajate kvalifikatsiooni tõstmisele.

Remontmehaanika töökoja tööline Leo Vaarmann tahtis tutvuda uue metallide kiirtreimismeetodiga, mis esmakordselt tootmisse viidi nõukogude novaatorite poolt.

Elamu-kommunaalosakonna inseneri Peeter Rääku aitab tööülesannete lahendamisel vastav tehniline kirjandus, mida ta on laenanud raamatukogust.

Aktiivseks ilukirjanduse lugejaks on laadimistehnik Sergei Joaveski, kes on läbi lugenud peaaegu kõik raamatukogus leiduvad teosed.

Need on üksikud näited raamatukogu tihedast sidemest töötajatega. Vastav kirjandus lahendab tootmistöös kerkinud küsimusi ja aitab kultuurselt vaba aega veeta.

Raamatukogu poolt töötajate teenindamisel esineb ka olulisi lünki. Pole organiseeritud populaarsete ilukirjanduslike teoste arutelusid ja vastavasisulisi loenguid, milliste ürituste vastu valitseb töötajate seas elav huvi.

Tootsi Briketitööstuse töötajaskonna sooviks on, et need puudused likvideeritakse lähemal ajal ning raamatukogu muutuks tõeliseks kultuurikoldeks, mis suudaks rahuldada töötajate järjest kasvavaid kultuurilisi vajadusi.

(O. Vares)

(“ Sotsialismi Võit” 09.01.1954.a.)

1954.aasta lõpuks valminud ja 1955.aasta algul ekspluatatsiooni antud mehaanika töökoda

1954.aasta alguseks oli Tootsi elanike käsutuses juba 3175 ruutmeetrit elamispinda, sellele lisandus teises kvartalis veel 255 ja aasta lõpuks 825 ruutmeetrit.

Müürseppade brigaadid lõpetasid tööd elamuehitusel ja kohe ootas neid ees uue 280 õpilasele planeeritud koolimaja müüride ladumine.

Kahekorruseline ja keskküttega koolimaja pidi valmis saama juba järgmiseks kooliaastaks. Kooli juurde oli planeeritud internaat ja kogu kooliperet ootasid ees avarad klassiruumid ning paremad õppimisvõimalused.

1955-1956. aasta Tootsis 

1955. aasta suurimaks sündmuseks Tootsi töölisasulas oli uue koolimaja valmimine. Hoone ehitati valmis teiste ehitiste kõrval. Nii koolimaja kui teiste rajatiste ehitus toimus spetsiaalse nädalagraafiku alusel, mis kinnitati iganädalastel tootmisnõupidamistel

Koolimaja valmis lõplikult 1955. aasta oktoobri alguseks, mil anti ekspluatatsiooni Tootsi 7-klassilise kooli uus hoone. Õpilaste kasutuses olid ilusad avarad klassiruumid, kuhu olid toodud ka uued koolipingid, rajatud õhuküllane jalutusruum, saal, kaks dushiruumi ja palju teisi ruume. (115)

Kooli juurde alustati spordiväljaku rajamist

1956.aasta üks septembrikuu jahe pühapäevahommik ei heidutanud Tootsi noori spordisõpru, kui nad koos oma vanematega tõttasid kooli spordiväljaku korrastamisele.

Peagi lendasid esimesed labidatäied mulda välja hüppekastist ja hakati rajama võrkpalliväljakut.. Tootsi 7-kl. Kooli õpetaja Heino Mardiste ja õpilasvanemate komitee esimees, vana spordiveteran Boris Meriste juhtimisel valmis ühises töös hüppekast, kaugushüppe hoovõturada ja võrkpalliväljak.

Kauaaegne Tootsi elanik Kristjan Erala meenutab

“Kiusumere” lugu, mis ei olnudki kiusu pärast kaevatud

Lugu tiigist, mis asub Tootsi alevi territooriumil praeguse Jaama tänava pargi taga.

Tiigi asemel oli omal ajal Sõmera Kusti hei-namaa. “Olin siis alevinõukogu esimees. Anton Haluga võttis meid alevinõukogu liikmeid ringkäi-gule Sõmera heinamaale ja rääkis oma plaanist rajada alevi rahvale supluskoht.

Sinna pidi tulema liivarannaga ujumise-ja suplemise koht. Paraku jäi rajatise tegemine poo-leli, oli vihmane aeg, ekskavaatorid pidid rabas kuivenduskraave kaevama ja puhastama.

Rahva seas liikuvad jutud Aleksei Tihhomirovi lehma karjamaast ja Haluga vahelisest vägikaikaveost on alusetud, seda pole kunagi olnud.” (46)

1957.õppeaasta algul avaldas äsja koolis direktorina tööle asunud M. Limbak mõtte, hakata õpilastele suurel vaheajal sooja einet andma.

Viiekümnendate viimased aastad Tootsis

Tootsi haigla ehitus 1957.aasta südasuvel. 1958.aasta 31.jaanuaril anti haiglahoone ekspluatatsiooni.

1957.aasta märtsist kuni 1962.aasta novembrini oli alevi TSN Täitevkomitee esimees Konstantin Ström. Sekretäri tööd tegi Helmi Aun, aprillist 1959. oli sekretäriks Roosa Viru ning aastast 1961. Maria Rääk.